Lennarti lugu

Ühel 1998 aasta päeval selgus, et Tiia raamatutel pole enam ruumi olla. Mustamäe toas polnud jälle kapile ruumi - vaid kitsuke pragu klaveri ja kirjutuslaua vahel. Kõigi Lennartite esivanemMulle meenusid latid, mida aasta tagasi olime oranzhiks peitsinud firma väljapaneku jaoks telekomi messil. Saledad latid vedelesid niisama laos. Teeks neist riiuli?

Viadukti tee puidupoest leidsin 145mm laiused lauad. Algul tundusid kitsavõitu, aga taipasin et raamatud ju polegi laiemad! Seinal kulus vähe ruumi ka. Kinnituspoldid jäid nähtavale, kuid neist kullakarva täppidest saigi riiul üllatavalt omanäolise välimuse.

Lahtrite kõrguse tegin olemasolevate raamatute järgi. Kolm lahtrit jätsin kahekordse kõrgusega - budale ja kunstiraamatutele. Saag, peitel, puur - pusimist ikka oli. Tulemus paistab siin pildil - kõigi Lennarti raamaturiiulite isa koos õnneliku omanikuga.

Kass Krishna sai ka oma mõnu kätte, see on teisel pildil näha. Riiuli värv ei ole kassi järgi valitud, see on kokkusattumus.

Aastad läksid, riiul oli suurepärane. Vahepeal kolis ta uude kodusse ja sai seal koos toaga tütre omaks. Nukud kolisid sinna ja Harry Potterid ja igasugu karbikesed ning muu vajalik kraam.

Sageli vaatasin mööblitükki ja mõtlesin, on ikka ilus raamaturiiul, seda peab tootma hakkama. Mõtteks see jäigi.

2009 aasta kevadel aga otsustasime poeg Indrekuga koos mõtte teoks teha. Toota riiuleid. Täispuidust. Keskkonnasõbralikke.

Nii läkski. Selgus et inimesed on väga õnnelikud just sellise üliõhukese raamaturiiuli üle. Sellist ei leidvat kusagilt mujalt, paljud ütlesid et on taolist juba aastaid otsinud.

soovin Sullegi riiulinaudinguid,

Mario Vilbiks